Metal Storm logo
Metsatöll - Terast Mis Hangund Me Hinge 10218 lyrics



Tracks



02. Veresulased

Äikesepilvede all kõuemürina taustal
Kostis võimas lahinguhääl
Maapind verest imbund juba kaugel laukal
Need me esiisad veresulased
Nad võitlesid me maa ja kodude eest
Et saaks puhtaks vale usu hing
Nii nad läksid kuis mitu tuhat meest
Ei surma kartnud nende hundirind
Vikatitest tehtud mõõgad
Veel viimsest terasest sai taotud relv
Teravad kui hundi hambad
Oooooooooooo....

Nende hinged polnud loodud alla andma
Reeturlikkus sai julmalt tasutud
Nemad ka manasid tuld ja tõrva taevast alla
Võõra usk selle kõrval kasutu
Nii nad võitlesid hambad ristis mõõgad käes
Ei langenud põlvili vaenlase ees
Raiusid kuis näljas hundikari
Sest ühes hundis elab üheksa meest

Tulnud võõrad lihtsalt et haridust meil anda
Kuid valede jumalate eest me omas veres põlvili
Pidime orja-iket kandma

Ei reeda me maad ei vanemaid
Ei põlist usku ei paganaid
Vaid hoiame iidseid hiite aegu
Ohvrikive ja kiviaedu
Las elavad hiied las elavad kivid
Las nad elada äikeses
Hoiame hunte hoiame metsi
Nad osa meie veresulastest
Terasest hinged, terasest mehed
Julgete huntide väed
Hinges musta ja palju tööd
Rakused jalad ja rakus on käed

03. Hundiraev

Seal metsas mitte lähedal
Seal kus hundid uluvad.
Seal hundid minu hingega
Seal mina oma hingega,

Hundid need on minu vennad
Hundid need on minu õed,
Nendelt pärit mulle äng
Nendelt pärit mulle raev,
Nendelt tulnud vereiha
Minus voolab nende viha,

Metsakurat sõi mu naise
Metsakurat sõi mu lapse,
Metsakuradiga silmitsi
Olen olnud alati,
Temalt pärit mulle äng
Temalt pärit mulle raev,

Refr:
heiijjahh!
Minus elab hundi raev!

Pimedaks nad teid mu päeva
Heledaks nad teid mu ööd,
Metsas susid kogunevad
Ümber pakastunud täiskuu,

Tuuled nälja ulged toovad
Vereiha musse koovad,
See on nendelt tulnud äng
See on nendelt pärit raev,

Refr

04. Terasetuli

Ses mõõgas on mu isa äng
Raevus ta tagus seda mõõka
Ta pani üheksa hunti valvama seda
Et hoiaksin seda töö ja jõuga
Kaitseksin kodu ja vanemaid
Põlispõlde - järeltulijaid
Et ei langeks vaenlase ees põlvili
Ja et ma tunneks terases mu tuli


Refr:
Selles mõõgas on mu isa hing
Ema iseloom nii kuri
Seda valvasid üheksa hunti
Temas lõõmab minu terase tuli

Sügisel kord tuleb aeg
Kus taevas paistab verekarva
Tuuled on toonud äikesepilved
Tormiga mul tuleb minna sõtta
Mind ei kohuta torm mind ei puhu tuuled
Mu hing pole õitsev kevad
Mul on hambad ristis mul on verised huuled
Mul on mõõk mis lõikab terast

Refr

Mu isa tagus terast kolm ööpäeva
Teised naersid tema annet
Kuid pärast olin ainus kes seisis oma mõõgal
Ja olin pidanud oma vannet

05. Mõõk

Jälle kodust eemal, kuulan tuulte uluvat häält.
Isa tagus mulle mõõga, mis teistest tugevam mu käes.

Ma tõusen ja võtan oma mõõga, ma tõusen ja ei anna alla.
Mu ees raugeb ka kõige külmem põhjatuul.

Hällist hauani see mõõk mind viib,
ohvrikivide veres karastatud ta.
Omal maal see mõõk mu vööl,
pimestavalt ere läige on tal.

Kui ma tõusen ja võtan mõõga
siis raugeb mu ees kõik maas!
Mu jumalad äikesest
mu peale vaatavad.

06. Terast Mis Hangund Me Hinge

Hangusid me silmadesse
Hangusid me südamesse
Hangusid me hingedesse

Ajasid meid roika otsa
Rebisid me liha lahti
Me veri tardus sinu peal

Kurja hundi kuulutaja
Sõjasõna paisutaja
Haavatud ülluse võimustaja

Kiskusid me rinna lahti
Tõrvakarva südame
Hangusid meil sisse seal

Tõid meile viha
Tõid meile verd

Tõid meile vale tule
Ängistatud pimeduse
Vale nime, võõra vere

Suurte tuule keerises
Kajavad me teraskarjed
Läbi ülluse ja piinade


Ei sind loonud võluvägi
Ei sind loonud jumalad
Sind lõi lihtne sepamees

Voolasime verest tühjaks
Kangesime lagendikel
Sinu soatud haavadest

Refr:
Terast mis hangund me hinge

Päästsid meie viha lahti
Lõppematu vihkamise
Hangusid me lihasse

Raev mis kostub siiani
Tardumatu meie veri
Hangusid me kätesse

Aga ükskord algab aega
Kus kõik piirud kahel otsal
Lausa lähvad lõkendama

Küll siis kalev jõuab koju
Oma lastel õnne tooma
Eesti põlve uueks looma

Refr

07. Metsaviha 1

Üksi jäätud siia olen
Siin leinas saarepuude all
Tume tusk minu hinges
On teinud mind mu metsaisandaks

Ref:
Mina olen metsahall
Vaarikaisand metsaviha

Ja kui see ongi kurbus minu hinges
Siis on see raev mis ei muutu iial pisaraiks!

Ref

08. Metsaviha 2

Susi nime ei tohtivat suhu võtta.. see on sõjaloits, hundiloits, kurjuse ja vihaloits..

"Võtke ära metsa viha
kivi alla, kannu alla,
seitsme taeva tuule alla.."

09. Põhjatuulte Pojad Ja Tütred

Üle maa, üle vee põhjatuul karm ja tugev
Läbib mu hinge kui ülluses tõstan oma käed
Süda voolab võimukalt verd
Torm kutsub raevukalt merd
Hinge läbib võimas terasraev

Seisan kodukünkal sääl
Kõrvus sugulaste hääl
Künka kõrval seismas nende põline säng
Pojad tulid põhjatuultest
Tütred tulid põhjatuultest
Taeva poole karjub nende verine äng

Pre ref:
Meie mäletame vaid viha
Meie mäletame vaid verd

Ref:
Ja me ei tunne piina
Las voolata veri
Me oleme põhjatuulte pojad ja tütred

Poegade ilmed kui karmi hundi pilk
Tütarde hingedes on roostetanud raev
Tuul üle maa, üle vee
Metsade laiade taeva kurjakuulutav haavatud vaev

Pre refr
Refr

Meil on ees lahing, me ei anna alla
Meil on kätes mõõgad, meie terasest raev!
Meie tulnud tuultest, meie hiidne teras
Meil oli lahing, ja me ei annud alla!

Poegade kätes on rauast tehtud mõõgad
Põhjatuulte all viimne hetk võib saabuda
Põhjamaa tütred, kelle käed on näinud vaeva
Me langenutele, mulla peale kraabivad

Pre refr
Refr

10. Oma Laulu Ei Leia Ma Üles

Üle vainude valendav aur
Vahulillede udune voodi
Igal ühel on südamelaul
Igal ühel on see isemoodi

Lähen karjateed karukell käes
Kutsun hiliseid laule ma koju
Ja nad tulevad männikumäelt
Kõige viimane udus veel ujub

Minu laule vist teavad siin kõik
Udus ripuvad kellukakannud
Kuna kõik nad siit karjamaalt sõid
Nüüd üks vallatu plehku on pannud.

Üle vainude valendav aur
Mul on närbunud karukell süles
Igal ühel on siit oma laul
Ja ma oma ei leiagi üles