Läbi surma ja raskuste viis me tee
ja palju meist langesid põrmu
Kui ka viimase meheni langeme
meie poegadel tuleb siis võita

Ei taha me sambaid, soovime vaid
oma maad, rahvuse uhkust
et kunagi ühegi vaenlase jalg
ei rüvetaks enam ta puhtust

Võtad, poeg, minult mõõga, ma tean
oma kindlasse noorde pihku
ja rinna siis vaenlase vastu sead
eales sa rivist ei lahku

Võime rahuga minna, kui tuleb aeg
sest vahetus võetud on vastu
Ma Toonelast sinule ulatan käe
ära murdu, noor sõber, pea vastu

Marsime läbi vaeva ja öö
kamraadid, kui üks mees
ohvrimeelsuses, truuduses, aus
soomusnoorus, terasvandega seotud

meid verekutse kohustab
dulce det decorum pro petria mori est*
tulevikus, saatuses, igavikus
Toonela väljadel ükskord oleme koos

*uhke ja ilus on surra isamaa eest

Mida siit otsisid, võõras?
Kuis kannab sind maapind
Pärast kõiki su tegusid
Pärast jutte, mis rääkisid?

Neetud olgu su rahvas
Veri su soontes las kuivada
Südametuksed teis surgu
Kopsudest võõrdugu õhk

Hirm sind halvaku, häbi hukaku
Üksindus olgu su saatus
Mures sa mädane, kurbuses koole
Halastus hüljaku sind

Kaeble- me kõrvad on kurdid
Usalda end meie hoolde
Liha su luudelt, hingeraas ihust
Rebitud roomikust raskest