Taevalael, põhjala katusel
Asub me taassünni säng
Rusutud mõistuse matustel
Vormistub ärksuse kogunend äng

Valede vanduja mööngu maas
Vaenuhääl lämbugu eos
Iid-ammu tapetud tõusevad taas
Saagem siis üheks nii sõnas kui teos

Tapreiga võõraile vestame
Lugusid jäärapäisusest
Võitlusist muistsetest (kui kestame)
Külmusest, tunnete jäisusest

Haavad, mis lööme, ei armistu
Mõttes nad raiume ruunideks
Võõrsilt tulnuile kalmistuks
Saagu me maa...

Nähes sind sihikul laulu lööb kuuliprits
Rõõmust ja taevust rõkkab truu kone
Kaevikus relvaga narvakas lamab
Terasest sõbraga tundeid jagab

Rünnakulaine üksteise järel
Porisse langevad, lamama jäävad
Valang vaigistab võõra hurraa
Lendu läeb uljalt käsigranaat

Siiamaani, ei sammugi edasi
Viimase mehena püsime valbel
Vaenlane siin vaid püüda võib tuult
Kuni meil alles üksainuski kuul